Eile nägime Võrumaad!

Ehh! Kiusatus oma jõuvarud enne rattaretke ära testida oli suur! Olime retke päevaplaani koostamisel suuresti tuginenud eelmise aasta kogemusele ja retke seltskonna võimekusele. Milliseks aga tegelikult kujuneb vahemaade läbimise kiirus ja aeg? Kuna olen sel suvel häbematult vähe rattaga sõitnud (ehk ainult 120 km), siis on minu peal hea teekonna raskusastet testida. Kui juba mina oma taseme juures suudan sihtkohta jõuda, siis ülejäänud koolijuhtidest ratturid juba ammugi, sest kuulujärgi on kõik hullusti treeninud!

Kell 12.55 startisime Krabi Põhikooli juurest. Esimese 13 kilomeetri läbimiseks kulus tunnike, noh ikka suhtaeglaselt. Sellel teelõigul sai meelde tuletatud kõik oma ratta anded - kõik, kohe kõik võimalikud käigud sai ära proovitud! Vahe peal tekkis küll tunne, et olen trenažööri seljas - hirmsasti väntad, aga edasi ei liigu!

Esimese peatuse ja jäätised tegime Metsavenna talus. Ilus!

Edasi võtsime suuna Mõniste kooli poole. Tuli läbida veel kümmekond kilomeetrit kruusateed. Sattusime talumajapidamispiirkonda. Õhkasime ja ohkasime korduvalt ümbritseva avaruse
ja ilu üle! Mõnus, väga mõnus oli! Kuigi jah, tee rataste all ei olnud just kiita!

Mõniste Põhikool asub täiesti inimtühjas Kuutsi külas, või siis sel reedesel päeval kella kolme paiku oli küla inimtühi. Ja loomulikult oli ka koolimaja lukus nagu mõistlikule koolile suve ajal kohane!

Kuna kõht oli märkamatult väga tühjaks saanud ja Kuutsi külas me poodi ei kohanud, sõtkusime pärast lühikest pausi naaberkülla Mõnistesse! Olime teel olnud kaks tundi. Külapood kostitas meid külma õlle ja suitsusardellidega. Soolase isu oli koletult suur!


Peale paarikümneminutilist kõhu- ja hingekosutust istusime taas sadulasse ja hakkasime sõitma Varstu suunas. Õnneks kruusateed olid selleks korraks läbi. Sõitsime mööda Valga-Võru maanteed. Umbes 6 kilomeetri pärast suunas pruun teeviit vasakule metsateele, mis pidi viima Mõniste-Ritsiku kiriku juurde. Otsustasime kaema minna! Ja oh imet, millise pärli me leidsime! Lisaks hästi säilinud ilusale puukirikule oli suure maantee kõrval metsa taga armas ridaküla. Selline avastus viis küll mõttele, et väga paljud taolised pärlid jäävad meil tavaliselt nägemata, sest enamasti me ei keera teelt kõrvale!

Ja selles armasas külakeses me saime kokku Alega, kes Krabi Põhikooli direktorina on seekordse matka peanõunik.

Lisaks retke puudutava info vahetuse saime tutvuda Ale elamisega ja mõningate veidrustega. Pilkupüüdev oli Ale kasvuhoone - selline massiivne, maakividest vundamendile rajatud ehitis.

Ei teagi, kas rikkus, suurusehullus, tööhullus või mõni muu hullus on ajendanud teda sellist uhket ehitist rajama. Aga vaatamist väärt see oli! Selline tark ehitis! Klaasseinte taga kasvasid tomatid ja arbuusid (võimalik, et sellepärast tuli kasvuhoone päikesele lähemale ehitada) ning kiviseinte taga pidavat olema moosi- või vara- või .....kamber!

Ale majapidamine näitas, et tegemist on aruka, praktilise ja kokkuhoidliku perenaisega. Nii ei hakanud Ale ka rattretke tarvis uut jalgratast ostma, sest vana ju liigub küll! Eks see me seda kõik näe, kas ja kuidas liigub?


Kell oli viis ja jäänud veel viimased 15 kilomeetrit, et tagasi Krabisse jõuda. Õnnetuseks oli vaja sõita jällegi mööda kruusateed. Siiski, jõudsime tunniga kohale. Enne autosse istumist tutvusime ka kohaliku külakõrtsiga, kus oleks väga paslik Koolijuhtide rattaretkele 2011 väärikas punkt panna!


Kokkuvõtteks: olime teel viis tundi, kulutasin 2300 kcal.
Polnud hullu midagi! Saame hakkama!